Miks me maksame kurbuse eest? Filmid nagu 2009. aasta "Hachiko" või 1997. aasta "Titanic" panevad meid nutma. See pole paradoks, vaid ajukeemia. See otsib emotsionaalset vabanemist keeruliste reaktsioonide kaudu. Dopamiin...
Miks me maksame kurbuse eest? Filmid nagu 2009. aasta "Hachiko" või 1997. aasta "Titanic" panevad meid nutma. See pole paradoks, vaid ajukeemia. See otsib emotsionaalset vabanemist keeruliste reaktsioonide kaudu. Dopamiin ja oksütotsiin on seotud. Neuroteadlane Paul Zak, kes uurib "usaldushormooni", on näidanud, et kurvad stseenid, nagu need 1999. aasta filmis "Roheline miil", suurendavad oksütotsiini taset. See "kaisuhormoon" suurendab empaatiat ja dopamiin pakub seejärel tasu. Aju tajub teise inimese valu suhtes empaatiat olulise treeninguna. Kannatuste nägemine, nagu Jack Dawsonil Atlandi ookeani jäistes vetes, paneb aju vabastama oksütotsiini. See tugevdab empaatiat ja sidet ning järgnev kergendus vallandab dopamiinipuhangu, mis meid premeerib. See ei ole masohhism, vaid evolutsiooniline mehhanism. Teiste valuga empaatia tugevdab sotsiaalseid sidemeid, valmistades meid ette reaalseks stressiks. 2012. aastal Ohio ülikooli ajakirjas "Emotion" avaldatud uuring näitas, et kurvad lood suurendasid osalejate altruismi. Seega, kui vaatad 2004. aasta filmi "The Notebook" ja nutad, toodab su keha oksütotsiini ja dopamiini "kokteili". See teeb sind mitte ainult kurvaks, vaid ka empaatilisemaks, tugevamaks ja inimlikumaks. Ära karda kurbi lugusid vaadata; see on sulle hea!
Select how you want to watch this video
