„Muusikat kuulatakse ninaga,“ ütlevad jaapanlased. See idioom tähistab sügavat, intuitiivset taju, mis ulatub kuulmismeelest kaugemale. Selle juured peituvad aastatuhandete vanuses traditsioonis, kus kunsti tõeline nauding nõuab mitmemõõtmelist meelt, mis tabab...
„Muusikat kuulatakse ninaga,“ ütlevad jaapanlased. See idioom tähistab sügavat, intuitiivset taju, mis ulatub kuulmismeelest kaugemale. Selle juured peituvad aastatuhandete vanuses traditsioonis, kus kunsti tõeline nauding nõuab mitmemõõtmelist meelt, mis tabab selle „olemust“.
Selle fraasi päritolu peitub sõnas Kodo (香道), mis on viirukilõhnade "kuulamise" kunst. Muromachi perioodil (1336–1573) ei nuusutanud aristokraadid lihtsalt kalleid vaike, näiteks oudi. Nad "kuulatasid" meditatiivselt nende peeneid noote, püüdes ajalugu mõista.
See filosoofia on levinud kõikidesse kunstidesse. Muusika "ninaga kuulamine" tähendab selle nähtamatu "aura", emotsionaalse alatooniga ja nootidevahelise vaikuse tabamist. See tähendab helilooja kavatsuste haaramist ja iga fraasi sügavuse tunnetamist, näiteks koto-palades.
Jaapani muusikas on rõhk *ma*-l (間) – olulistel pausidel ja vahedel helide vahel. Shakuhachi flöödi meditatiivsed meloodiad või Noh ooperilavastused nõuavad kuulajalt mitte ainult kõrvaga kuulamist, vaid vaikuse draama "tundmist" kogu oma olemusega.
Seega on "ninaga kuulamine" seotud kunsti sügava ja tervikliku tajumisega: olgu selleks aroom, helid või maal. See on üleskutse teadlikumale süvenemisele. Proovi ise: sulge silmad ja "nuusuta" oma lemmikmeloodiat, tundes selle tõelist olemust.
Select how you want to watch this video
